Sinikas

Sinika maitse on mahedam kui mustikal ja C-vitamiini on rohkem. Sinikaid on kergem korjata, sest need kasvavad natuke kõrgema põõsa küljes.

Sinika rahvapärased nimetused on joovikasrukkisinikassoomari

{Information |Description={{en|1=Vaccinium uliginosum}} |Source=Own work by uploader |Author=Epukas

Sinika marjad on sinakad, kaetud valkja vahakirmega, veidi pikergused ja paljuseemnelised. Marjad valmivad juuliskuus. Sinika põõsad on hea saagikusega.

Marja viljaliha on mahlakas ning veidi lääge, vesise maitsega, sisaldab suhteliselt palju suhkruid ja vähe happeid.  Suhkrutest on ülekaalus peamiselt glükoos ja fruktoos ja hapetest leidub sidrun-, bensoe-, oblik- ja õunhapet. Hapete koguhulk on 1 kuni 1,5%.

Sinikates leidub ka suhteliselt vähesel määral parkaianeid ning see võimendab samuti nende lääget maitset.

Mikrotoitainetest leidub askorbiinhapet ehk C -vitamiini, isegi mitmekordselt rohkem kui mustikates. Sinikad ongi metsamarjade edetabelis suhteliselt esirinnas kuna marjades on C-vitamiini 100 grammis umbes 100 mg.

Marjades on ka arvestatav kogus bioflavonoide, mis on haigustele vastupanuvõime tõstmiseks vajalikud looduslikud antioksüdandid. Eriti tuleb rõhutada kvertsiini suhteliselt kõrget sisaldust.

Mikroelementidest on sinika marjades vaske, rauda, mangaani, tsinki ja koobaltit. Mineraalühenditest on piisavalt kaaliumi- ja magneesiumisooli.

Marjadest on tehtud nii moosi kui mahla ja ka kompotti. Valmistatakse samuti veini. On põhjustanud osadele inimsetele joobe tunnet kui nad on söönud neid marju liiga palju. See aga on isikupärane nähtus ehk siis ilmselt need inimesed võiksid sinikad metsa jätta. Teistele pole need marjad sama toimega. Kokkuvõttes pole sinika mari mürgine. Marju võib süüa värskelt otse põõsast ja lisada sellisena näiteks toormoosidesse, putrudesse jne.

Varasemal ajal keedeti sinika kuivatatud vartest ja lehtedest ka ravimteed, mida tarvitati palaviku alandamiseks ja liigesevalude vastu.

Lihtne ning sinikate biokeemilist koostist säilitav hoiustamise viis on marjade sügavkülmutamine või kuivatamine.

ORAC väärtus: 7,570 μ mol TE/100g.

Kukemari

Kukemarjad on söödavad marjad, kuid Eestis neid eriti ei korjata sest arvatakse, et need on mürgised.

Kukemari
Opioła Jerzy – Oma teos

Kukemarjal on mahe maitse, sest orgaanilisi happeid leidub neis võrdlemisi vähe. seega sobib see hästi kokku muude marjadega. Päris ilma orgaaniliste hapeteta pole muidugi ka kukemari – neis marjades on õun-, sidrun-, askorbiin- ja bensoehapet. Valminud kukemarjades leidub ka erinevaid suhkruid – on nii glükoosi kui ka fruktoosi, samuti vähesel määral sahharoosi. Marjadele musta värvuse annavad tumedad pigmendid antotsüaanid. Mineraalainetest on kukemarjades kõige rohkem kaaliumit.

Musta värvi marjades on rohkelt kiudaineid ja vitamiine. Neis leidub palju C-vitamiini ja sellepärast on kukemari olnud Põhjas elavatele inimestele  tähtis C-vitamiini allikas. Nende marjade toime on tugevalt antioksüdantne ehk põletike vastane. Juba ammu on teada olnud ka kukemarjade kerge vett väljutav toime. Vanad põhjas elavad rahvad kasutasid ka taime lehti ja varsi ravitee tegemiseks. Seda tõmmist joodi kõhuhädade korral ja jahtunud tõmmist kasutati silmakompressina silmapõletike korral.

Kukemarju saab säilitada samamoodi nagu jõhvikaid hoides neid lihtsalt pudelis/purgis vee sees.

Kukemari kasvab põhiliselt Põhja- Eestis, Norras, Rootsis, Soomes ja Põhja- Ameerikas.

Mina mäletan oma lapsepõlvest neid marju Klooga-Ranna liivaluidetelt, kohe ranna mändide alt.

ORAC väärtus on 7,890 μ mol TE/100g.

 

Jõhvikas

Harilik jõhvikas ehk kuremari on tuntud hapuka maitsega marjade poolest. Seda on ka läbi aegade kasutatud rahvameditsiinis.

Jõhvikas on väärtuslik mari
Photo by Keith Weller – Image Number K4414-14 ( http://www.ars.usda.gov/is/graphics/photos/k4414-14.htm ), Avalik omand, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=146690

Jõhvika marjade hapu maitse tuleneb oblik-, sidrun- ja muude hapete sisaldusest. Jõhvikates leidub ka bensoehapet, mis on tugeva antibakteriaalse toimega. Marjad sisaldavad C-vitamiini ja kaaliumi.

Jõhvikates on ka looduslikke suhkruid. Hapete tõttu aga pole nende, jõhvikas esinevate fruktoosi ja glükoosi, magusat maitset tunda. Jõhvikates on häid kiudaineid – tselluloosi ja pektiini, mis aitavad meil organismi puhastada.

Jõhvikamarju saab tänapäeval kasutada igapäevaselt värskete või külmutatud marjadena. Vanasti säilitati neid pudelis vee sees. Neid võib panna smuutidesse, teha toormahla või lihtsalt süüa sellistena nagu need on.

Jõhvikatest valmistatud joogid, peale selle, et need on üldiselt kasulikud, parandavad haige enesetunnet palaviku korral ja alandavad vererõhku. Jõhvikaid kasutatakse ka kuseteedepõletike raviks.

Ettevaatlik peaks olema vaid maksa- ja maohädade puhul, sest neile elunditele võib liigne happeid sisaldavate marjade söömine kahjulikult mõjuda. Süüa võib aga siiski jälgi enesetunnet!

Ameerika keemikute uurimuste põhjal, on tehtud kindlaks, et ükski teine vili ei suuda jõhvikast paremini hoida ära või tõrjuda vähkkasvajate teket, insulti ja muid südameveresoonkonna haigusi.

 

 

Astelpaju marjad – vitamiinide allikas

Astelpaju marjad
© Hans Hillewaert /, CC BY-SA 3.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=2613475

Astelpaju kasvab looduses kivistel mererandadel. See talub soolast vett paremini kui muud taimed. Seal kus astelpajusid kasvab palju lähestikku, tekib okkaline dzungel, millest läbi minna on peaaegu võimatu.

Astelpaju marjad sisaldavad rohkelt C-vitamiini. Neis on ka palju B-vitamiini ning A, K, ja E -vitamiine. Neil on tugev hapu maitse, nii et smoothiedesse tuleb lisada midagi magusat, näiteks datleid või viigimarju, mis teeb joogi magusaks. Ka kohvi on astelpaju marjadele sobiv kaaslane jookides.

Astelpaju marju saab kasutada värskelt ja külmutatult või hoopis kuivatatult astelpaju marjapulbrina.

Astelpaju marju on kasutatud ravimina juba ennem kui vitamiinid leiutati. Marjadest tehtud püreega raviti kõhulahtisust ja seemnetega kõhukinnisust. Lehtede ja õitega raviti reumat, podagrat, skorbuuti ja nahalööbeid.

Rabamurakas

Rabamurakas
From Wikimedia Commons, the free media repository. No machine-readable author provided.

Rabamurakad on astelpaju marjade järel järgmisel kohal C-vitamiini sisalduse poolest. Nendes on 3-4 korda rohkem C-vitamiini kui apelsinides. Rabamurakas on ka rohkelt foolhapet ja mineraalaineid. Murakates on ka suhkruid ja sidrunhapet.

Rabamurakas kasvab, nagu nimigi ütleb, soistel märgadel aladel. Parimatel aastatel on marjade saagikus väga hea, korvid või ämbrid täituvad kiiresti. Marju on mõistlik korjata siis, kui need on täiesti küpsed. Sel juhul saad parima lõhnaga marjasaagi.

Kasutada saab rabamurakat kõikjal kus muidki marju – värskelt smoothie`des, toorputrudes, toormoosina. Kuna marjades on palju seemneid nagu vaarikates ja põldmarjadeski, on mõistlik neid mikseris korralikult peeneks jahvatada.

Raviks on kasutatud vilja ja ka kogu taime. Seda on kasutatud köha, tuberkuloosi, reuma, podagra, kusepõie- ja südamehaiguste ravimisel. Rabamurakal on verd parandav ja puhastav toime.

Meremehed ja põhjamaa rahvad on murakat kasutanud skorbuudi ärahoidmiseks.

Teaduslikus meditsiinis on leitud, et rabamurakal on aktiivsed ained pahaloomuliste kasvajate vastu.

Rabamuraka ORAC väärtus (antioksüdantide sisaldus) on 2530 ORAC ühikut 100 grammi kohta.  Teadlased soovitavad päevas söögiga saada ca 5000 ORAC ühikut.

Punane sõstar

Sirley – Üleslaadija oma töö, CC BY-SA 3.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=17614497

Punase sõstra punane värvaine on tuntud antioksüdant, mis hoiab immuunsuse korras. Samuti aitab punaste sõstarde söömine südame- ja veresoonkonna haiguste vastu ning vähkkasvajate ja hallkae ehk uuema nimetusega läätsekae vastu.

Punased sõstrad sisaldavad ka rohkelt kiudaineid – 100 grammis marjades on 4,30 grammi, mida on rohkem kui nii mõneski köögiviljas. Kiudained hoiavad soolestiku töö korras.

Punased sõstrad sisaldavad rohkesti vitamiine ja mineraale:

C-vitamiini sisaldus võib erineda kuna see sõltub sordist, maapinnast ja marjade korjamise hetkest. Tavaliselt (41 milligrammi 100 grammi marjade kohta) jõuab see tsitruseliste tasemele.

Lisaks on punases sõstras veel vähesel määral B, A ja E vitamiine.

Mineraalidest leidub palju kaaliumi, järgmiseks tulevad fosfor ja kaltsium, järgmine on magneesium ning vähesemal määral rauda, naatriumit, tsinki, vaske ja mangaani.

Kalorsus on 56 kcal 100 grammi kohta.

Punaseid sõstraid on parim säilitada 0 kuni +2 kraadi C temperatuuril.Nii säilivad need kuni 3 nädalat. Neid võib ka säilitamiseks sügavkülmutada.

Punase sõstra ORAC väärtus (antioksüdantide sisaldus) on 3387 ORAC ühikut 100 grammi kohta.  Teadlased soovitavad päevas söögiga saada ca 5000 ORAC ühikut.

Vaarikas – väärtuslik mari

Vassil – Üleslaadija oma töö, Avalik omand, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=2698999

Vaarikaid on nagu maasikaidki nii metsikuid metsvaarikaid kui ka aedvaarikaid. Metsvaarikatel on tugevam lõhn. Niisketel kasvukohtadel kasvavad marjad suuremateks.

Vaarikate puhul on oluline need puhastada vaarikaussidest ennem kui hakkad maiustama! Levita marjad näiteks suurele taldrikule ja liiguta seda taldrikut. Ussidele see keerutamine ei meeldi ja nad tulevad välja 🙂

Vaarikates on palju vitamiine ja mineraale:

C, A, B, E ja K vitamiinidest ja naatriumit, kaaliumit, kaltsiumit, magneesiumit, fosforit. Vähesemal määral rauda, vaske, tsinki, joodi, mangaani, kroomi, seleeni ja niklit.

Kiudaineid on 4,4 g 100 g vaarikate kohta. Kiudained aitavad kolesterooli

Marjades on vähesel määral salitsüülhapet, millel on higistamaajav toime.

Magusaks teeb marjad neis sisalduv glükoos ja fruktoos.

Vaarika ORAC väärtus (antioksüdantide sisaldus) on 1227 ORAC ühikut 100 grammi kohta.  Teadlased soovitavad päevas söögiga saada ca 5000 ORAC ühikut.

Maasikas – uskumatult palju rauda!

Mis oleks eestimaa suvi ilma maasikateta? Miksi ei võida otse peenramaalt nopitud päikesesooja maasika lõhna! 

Magus maasikas ei vaja midagi lisaks, aga kui juhtub olema natuke hapukam mari, siis parim kaaslane maasikale on vahtrasiirup.

Maasikas on mahlane ja magus ning see annab vähe kaloreid. 100 grammis maasikates on vaid 38 kalorit.

Maasikad sisaldavad rohkesti vitamiine ja mineraale:

Maasikas on palju C- vitamiini – rohkem kui apelsinis. 2 dl (100g) maasikaid katab juba päevase C-vitamiini vajaduse (60 milligrammi).

Muudest vitamiinidest leidub maasikas A, B, E ja K vitamiini.

Maasikas on ka palju tervisele kasulikke mikroelemente, nagu rauda, koobaltit, joodi, vaske,tsinki ja mangaani.

Maasika kiudainete sisaldus on samuti võrdlemisi suur (2,4 protsenti)- 2 dl maasikaid sisaldab sama palju kiudaineid kui rukkileiva viil.

Värkse maasikas sisaldab ka fenoole, mis tugevdavad immuunsüsteemi ja ja toimivad antioksüdantidena. Need takistavad kahjulike mikroobide kasvu.

Maasikas viib kehast välja liigse vedeliku.

Maasika ORAC väärtus (antioksüdantide sisaldus) on 1536 ORAC ühikut 100 grammi kohta.  Teadlased soovitavad päevas söögiga saada ca 5000 ORAC ühikut.

Mustsõstar – maitsev tervisetooja

Mustsõstar
Public Domain, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=60368

Mustsõstra kasulikkusest tervisele on teatud juba kaua aega. Mäletan omastki lapsepõlvest kuidas ema jootis kuuma mustsõstrajooki kui haige olin. Marja toime on higistama ajav ja immuunsüsteemi tugevdav.

Mustsõstrad sisaldavad rohkesti vitamiine ja mineraale:

Mustsõstras on rohkesti C- vitamiini (181 milligrammi 100 grammi marjade kohta) ja veel on marjades P, B, E  ja A vitamiine.

Mineraalidest on kõige rohkem kaaliumi, seejärel tulevad fosfor ja kaltsium, siis magneesium ning vähesemal määral on naatriumit, rauda, tsinki, mangaani ja vaske.

Mustsõstra lehtedes on C-vitamiini ja baktereid hävitava toimega aineid – füntotsiide.

Need marjad toimivad antioksüdantidena, mustsõstra kesta värvaine -antotsüaniin, aeglustab vähirakkude teket ja arengut.

Mustsõstraid kasuta toormooside, smoothiede ja toorputrude valmistamisel, niiviisi saad kõik kasulikud ained kätte. Muidugi võid maiustada ka lihtsalt marjadega, näiteks tervisliku vahepalana. Või siis panna neid marju hommikupudru peale ja värsketesse salatitesse.

Parim säilitamise viis oleks külmutamine, kas siis tervete marjadena või toormoosina. Kui tahad magusat moosi, siis lisa puuviljasuhkrut, glükoosi või steviat mitte tavalist valget suhkrut.

Mustsõstra ORAC väärtus (antioksüdantide sisaldus) on 5347 ORAC ühikut 100 grammi kohta.  Teadlased soovitavad päevas söögiga saada ca 5000 ORAC ühikut.

Karusmari ehk tikker

CC BY-SA 3.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=29312

Karusmari ehk põhjamaade viinamari on hea mahla mari. Magusaks teeb marja glükoos, ja fruktoos, vähesel määral ka sahharoos. Marjades on veel orgaanilisi happeid, eeterlikke õlisid ja kiudaineid (kuni 5 %).

Karusmarjad sisaldavad rohkesti vitamiine ja mineraale:

Karusmarjas on rohkelt kaaliumi (176 milligrammi 100 grammi kohta) ja üsna palju K -vitamiini. Lisaks on A, B, C ja E vitamiine.

Mineraalainetest leidub veel kaltsiumit, fosforit, magneesiumit ja vähesemal määral naatriumit, rauda, mangaani, tsinki, vaske, niklit, joodi, kroomi ja seleeni.

Kalorsus on 43 kcal 100 grammi kohta.

Kuidas lisada karusmarja oma päevamenüüsse?

Kasuta karusmarju smoothiedes ,(toor)putrudes, salatites või maiusta lihtsalt marjadena.

Karusmarja mahlast saab abi palaviku alandamiseks, marjade söömine parandab organismi ainevahetust ja korrastab seedimist ning viib kehast liigse vedeliku välja.

Karusmarjade säilitamine:

Kõige parem on karusmarju sügavkülmutada. Mina purustan marjad mikseriga toormoosiks ja külmutan koheselt, et säiliksid võimalikult hästi vitamiinid ja mineraalid.

Karusmarja ORAC väärtus (antioksüdantide sisaldus) on 3332 ORAC ühikut 100 grammi kohta.  Teadlased soovitavad päevas söögiga saada ca 5000 ORAC ühikut.