Mustsõstar – maitsev tervisetooja

Mustsõstar
Public Domain, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=60368

Mustsõstra kasulikkusest tervisele on teatud juba kaua aega. Mäletan omastki lapsepõlvest kuidas ema jootis kuuma mustsõstrajooki kui haige olin. Marja toime on higistama ajav ja immuunsüsteemi tugevdav.

Mustsõstrad sisaldavad rohkesti vitamiine ja mineraale:

Mustsõstras on rohkesti C- vitamiini (181 milligrammi 100 grammi marjade kohta) ja veel on marjades P, B, E  ja A vitamiine.

Mineraalidest on kõige rohkem kaaliumi, seejärel tulevad fosfor ja kaltsium, siis magneesium ning vähesemal määral on naatriumit, rauda, tsinki, mangaani ja vaske.

Mustsõstra lehtedes on C-vitamiini ja baktereid hävitava toimega aineid – füntotsiide.

Need marjad toimivad antioksüdantidena, mustsõstra kesta värvaine -antotsüaniin, aeglustab vähirakkude teket ja arengut.

Mustsõstraid kasuta toormooside, smoothiede ja toorputrude valmistamisel, niiviisi saad kõik kasulikud ained kätte. Muidugi võid maiustada ka lihtsalt marjadega, näiteks tervisliku vahepalana. Või siis panna neid marju hommikupudru peale ja värsketesse salatitesse.

Parim säilitamise viis oleks külmutamine, kas siis tervete marjadena või toormoosina. Kui tahad magusat moosi, siis lisa puuviljasuhkrut, glükoosi või steviat mitte tavalist valget suhkrut.

Mustsõstra ORAC väärtus (antioksüdantide sisaldus) on 5347 ORAC ühikut 100 grammi kohta.  Teadlased soovitavad päevas söögiga saada ca 5000 ORAC ühikut.

Söö suurem osa oma toidust päeva esimeses pooles

Vana tõde on see, et  targem on süüa päeval kui hilja õhtul. Tähtis on just ajastamine. Uurimuste põhjal kehakaal langeb kui sööd oma toitu vaid kaheksa  tunni jooksul oma ärkveloleku ajast. Soovitav on süüa viimane söögikord vähemalt 2 tundi ennem magamaminekut ja esimene siis vastavalt kaheksa tundi varem. Niimoodi toimides hakkab keha põletama liigset rasva, sest midagi muud enam kasutuses pole. Kui selline ajavahemik tundub raskena, siis võid juua tassikese kohvi või teed hommikul ennem tööle minekut või siis muid igapäevaseid toiminguid, jättes kindlasti ära suhkru.

Kirjuta all olevasse kommentaaride kastikesse omi kogemusi ja mõtteid 🙂

Head tervist ja pikka iga!

Küüslauk kui imerohi

Küüslauk on suurepärane aedvili, mis kõlbab nii toidule maitse lisamiseks kui ka tervise parandamiseks või siis säilitamiseks. Küüslaugu tähtsaim toimeaine on alliin (mis on lõhnatu), selle aine mõjul alaneb vere kolesterooli sisaldus. Siis kui küüslauku purustada pressides või lõigates ühineb alliin ensüümiga allinaas ja tekib tugeva lõhnaga aine, mille nimi on allitsiin.

Allitsiin reguleerib vererõhku hoides selle madalamal. Ehk siis kõrgema vererõhuga inimesed võivad endale lubada rohkemat kogust ja madala vererõhuga inimesed taas võiksid tagasihoidlikumalt küüslauku süüa.

Allitsiin on võimeline hävitama baktereid, seeni ja kahjulikke mikroobe ehk siis hoiab keha puhtamana ja tugevdab immunsüsteemi 😀

Kui sa sööd iga päev ühe küüslauguküüne, siis kaitsed end veresoonte lupjumise, ajurabanduse ja südameinfarkti eest.

Kui soovid vähendada küüslaugu söömisest tulenevat tugevat “aroomi”, siis söö selle järel peterselli, mis värskendab hingeõhku 😀

Ingver ravimtaimena

Enamus inimesi teab ingverijuurt kui toiduainet. Eurooplaste köögis on ingverit kasutatud ehk vähem kui Aasias, aga tänapäeval on see taim ka meie kaupluste lettidel olemas ja inimesed on selle tugeva maitsega toiduaine oma menüüsse võtnud.

Ingver on väga hea seedimise korrastaja ja sellel on soolestiku krampide vastane toime. Seda süüakse näiteks mereandidega, et ära hoida toidumürgituse ohtu.

Ingverit kasutatakse ka vähi haiguse vastu võideldes ning sellel on põletike vastane toime. Ingver muudab vere vedelamaks ja kui veri on vedelam siis on ka vererõhk parem. Ingver kaitseb südameinfarkti eest.

Ingveri söömine parandab mälu ja kaitseb aju neuroloogiliste haiguste eest. Ingver vähendab migreenihooge.

 

Söö vähem, elad kauem

On uuritud ca 100 aastaste inimeste söömisharjumusi ja leitud, et paljud neist on elanud tagasihoidlikes elutingimustes. Nad on söönud väiksemaid toidukoguseid kui keskmiselt soovitatakse ja paastunud aeg-ajalt. Oma söömaajad lõpetasid nad alati kui kõht oli peaaegu täis, aga polnud tekkinud veel päris täiskõhutunnet.

Loomade peal tehtud katsed näitasid sama – katseloomadeks olnud kahele rotile anti toitu pidevalt ette, nii et nad said alati süüa nii palju kui tahtsid, aga kahele teisele rotile anti toitu vaid söögiaegadel ja palju vähem. Parema tervise juures olid vähem söönud rotid ja varem surid need kes pidevalt süüa said.