Sinikas

Sinika rahvapärased nimetused on joovikas, rukkisinikas, soomari

Sinika marjad on sinakad, kaetud valkja vahakirmega, veidi pikergused ja paljuseemnelised. Marjad valmivad juuliskuus. Sinika põõsad on hea saagikusega.

Marja viljaliha on mahlakas ning veidi lääge, vesise maitsega, sisaldab suhteliselt palju suhkruid ja vähe happeid.  Suhkrutest on ülekaalus peamiselt glükoos ja fruktoos ja hapetest leidub sidrun-, bensoe-, oblik- ja õunhapet. Hapete koguhulk on 1 kuni 1,5%.

Sinikates leidub ka suhteliselt vähesel määral parkaianeid ning see võimendab samuti nende lääget maitset.

Mikrotoitainetest leidub askorbiinhapet ehk C -vitamiini, isegi mitmekordselt rohkem kui mustikates. Sinikad ongi metsamarjade edetabelis suhteliselt esirinnas kuna marjades on C-vitamiini 100 grammis umbes 100 mg.

Marjades on ka arvestatav kogus bioflavonoide, mis on haigustele vastupanuvõime tõstmiseks vajalikud looduslikud antioksüdandid. Eriti tuleb rõhutada kvertsiini suhteliselt kõrget sisaldust.

Mikroelementidest on sinika marjades vaske, rauda, mangaani, tsinki ja koobaltit. Mineraalühenditest on piisavalt kaaliumi- ja magneesiumisooli.

Marjadest on tehtud nii moosi kui mahla ja ka kompotti. Valmistatakse samuti veini. On põhjustanud osadele inimsetele joobe tunnet kui nad on söönud neid marju liiga palju. See aga on isikupärane nähtus ehk siis ilmselt need inimesed võiksid sinikad metsa jätta. Teistele pole need marjad sama toimega. Kokkuvõttes pole sinika mari mürgine. Marju võib süüa värskelt otse põõsast ja lisada sellisena näiteks toormoosidesse, putrudesse jne.

Varasemal ajal keedeti sinika kuivatatud vartest ja lehtedest ka ravimteed, mida tarvitati palaviku alandamiseks ja liigesevalude vastu.

Lihtne ning sinikate biokeemilist koostist säilitav hoiustamise viis on marjade sügavkülmutamine või kuivatamine.

ORAC väärtus: 7,570 μ mol TE/100g.