Pihlakas on eestlastel olnud püha puu. See istutati kodu lähedale kaitseks kõige kurja eest.
Pihlakamarjad on küll hapud sorbiinhappe sisalduse tõttu, aga sobivad siiski süüa. Peale öökülma kui sorbiinhape laguneb, muutuvad marjad magusamaks.
Pihlakamarjades on palju C-vitamiini, lisaks on D, K, E, B vitamiine.
Mineraalainetest on pihlakamarjades rohkesti rauda, magneesiumit, kaaliumit, kaltsiumit, fosforit, räni, väävlit, mangaani jt.
Pihlakamarju võib süüa värskelt otse puust või toormoosina, võib lisada smuutidesse ja kasutada moosi ning marmelaadi valmistamiseks. Neid võib marineerida või kuivatada. Kuivatatud marjadest ja lehtedest võib teha teed.
Pihlakamarju võib säilitada toormoosina või tervete marjadena sügavkülmikus, siis säiluvad kõik kasulikud ained kõige paremini 🙂
Rahvameditsiinis kasutatakse pihlakamarju higistama ajava vahendina ja kõhukinnisuse korral seedimist ergutavana lahtistina. Samuti skorbuudi, verejooksude, reuma ja kopsuhaiguste vastu.
Värsked kommentaarid