Harilik pohl ehk palukas on mitmeaastane kääbuspõõsas.
Pohlad on eestlasele vanad tuttavad marjad. Mäletan lapsepõlvest kuidas külmkapis oli ikka pudelisse vette pandud pohlad, mida sealt lihtsalt süüa sai või salatisse lisati. Samuti tehti selajal pohlamoosi ja õuna-pohlamoosi. Pohlamoos oli tavaliselt lihatoitude ja verivorstide kaaslane 😛 Aga leidis tee ka pudru peale või moosisaiale.
Tänapäeval lisatakse pohli smuutidesse, salatitesse, (toor)putrudesse või süüakse lihtsalt tervisliku vahepalana.
Kui sügiseti teised metsas seeni korjavad on minul kaasas ka väike ämbrike pohlade jaoks. Pohli on kerge korjata, sest need on kobaras. Nii saab kiiresti ämbri täis. Kui aga ise metsa ei jõua, siis kaupluste sügavkülmikutest leiab neid ikka.
Praegu on muidugi mugav säilitada marju ka kodustes tingimustes sügavkülmikutes, siis säilivad kõige paremini vitamiinid ja mineraalid.
Pohlad sisaldavad rohkesti vitamiine ja mineraale:
Vitamiinidest kõige rohkem on C-vitamiini ja seejärel tulevad A, E ja B vitamiinid.
Mineraalainetest leidub enim kaaliumit (89,0 mg 100 grammi marjade kohta), järgmiseks tulevad kaltsium, fosfor, magneesium ning vähesemal määral on mangaani, naatriumit, rauda, vaske, tsinki, joodi ja kroomi.
Pohlas on palju kiudaineid – 3,7 grammi 100 grammi marjade kohta.
Kalorsus 52,6 kcal 100 grammi marjade kohta.
Pohlade söömine aitab inimesel:
tugevdada immuunsüsteemi,
vähendada rinnavähi ohtu,
vähendada kolesterooli hulka veres,
ravida hingamisteede põletikke,
seedeelundite põletikke,
neeru-ja põiepõletikke,
leevendada liigesevalusid.
Pohla lehtedest võib keeta raviteed, mida on kasutatud rahvameditsiinis neeru-ja põiehaiguste korral. See tee soodustab uriinieritust.
Ägedate põletike puhul on muidugi ikka soovitav pöörduda arsti poole!
Pohla ORAC väärtus (antioksüdantide sisaldus) on 20300 ORAC ühikut 100 grammi kohta.
Teadlased soovitavad päevas söögiga saada ca 5000 ORAC ühikut.
Värsked kommentaarid